Ajaloo juurte kohaselt lasi keiser Justinianus kuuendal sajandil kõik kristlusega konkureerivad filosoofiakoolkonnad lõpuks sulgeda. See oli viimane kord, kui kuulsime epikuuria koolkonnast, mille pärand oli kultuuriliselt elujõulisena püsinud seitse sajandit.
Epikuros
See oli üks esimesi, kes näitas, et aatomi-2 300 aastat tagasi- ühiskondlik leping kui õigusriigi alus ja väljavaade empiirilise protsessi õnne poole püüdlemise: teaduse õnne. Need uuenduslikud koolid olid rahu, motiivi ja naudingu oaasid, mida nimetati aedadeks, kus õitsesid idaneva sõpruse ideaalid ning mehed, naised ja isegi orjad pidasid filosoofilist diskursust võrdsetena. kui mingit õpetuste kogumit võiks pidada Epikureuse õpetuse aluseks, siis oleks see Tetrafarmakon: neli abinõu.
Didaktilistel eesmärkidel on õpetused edasi antud lühikeste, kergesti omaksvõetavate ütlustena. Epikuuria on, kui aus olla, palju üle nelja käsitluse. Oma peamistes doktriinides 11-12 väitis Epikuros, et teaduse analüüs on vahend, mille abil saame vabaneda irratsionaalsetest hirmudest.
Naturalistid
Naturalistide jaoks, kes ei usu vaimudesse või jumalatesse, võiks esimesed kaks negatiivset lauset tõlkida järgmiselt: "Ärge kartke juhust või pimedat saatust, sest on mõttetu võidelda selle vastu, mida me ei saa kontrollida. See tekitab asjatuid kannatusi'. Rooma epikureuse poeet Lucretius pühendab oma filosoofilises luuletuses De Rerum Natura pikad osad sellele, kuidas loodusnähtused, nagu välk ja taevakehade liikumine, ei ole jumalate töö ja et jumalate kartus on vastuolus tsiviliseeritud eluga.
Kuna ta ei suutnud neil päevil luua täielikult teaduslikku teooriat nende nähtuste seletamiseks, esitas ta paljudele neist mitu võimalikku teooriat, ilma et ta oleks ühtki väitnud, ja tunnistas alandlikult, et tulevased mõtlejad tõestavad tema naturalistliku ja teadusliku kosmoloogia põhipunkte, mida nad lõpuks ka tegid. Ja nii võime öelda, et tema põhimõtteline hoiak oli kindel ja et ta austas meie mõistust piisavalt, et mitte ilmutada ülbust ja kindluse õhkkonda seal, kus tal ei olnud veenvaid teooriaid.
Kas teadsid?
Keeld jumalatest hirmu tundmise ja üldse hirmul põhineva usu vastu on esimene ja peamine tabu epikuuria filosoofias, mis on värskendav kuni tänaseni. Teine abinõu on välja töötatud reas õpetustes ja aforismides, mis toimivad omamoodi kognitiivse teraapiana, et tulla toime möödaminnes saadud traumaga. Neist kõige meeldejäävam on see ainus hedonistlik. Surm ei ole meile midagi, sest kui me oleme, ei ole surm tulnud, ja kui surm on tulnud, siis me ei ole. On ka tasakaaluargument, mis vastandab meie surmajärgse aja meie saabumisele eelnevale ajale, millest meil ei ole mingeid mälestusi.
Kuna seal ei ole midagi, siis miks seda karta? Sama mõttetu on piinelda surmajärgse elu pärast, sest sama mõttetu on piinelda sünnitusele eelneva seisundi pärast. Ma väidan sageli, et lohutuseks ei olnud mitte ainult õpetused, vaid viis, kuidas neid oli edasi antud -armastava filosoofiasõprade kogukonna raames-, ja seda rahulikkust ja kindlustunnet, mida Epikuros andis inimkonnale, ei ole võimalik korrata selle kogukonnatundega.
Pidage meeles
Kaks viimast positiivset väidet Tetrafarmakonist viivad Epikurose juhiste juurde, kuidas me peaksime hindama oma vajadusi ja tuvastama, millised neist on ebavajalikud ja millised olulised, millised neist tekitavad valu, kui neid täidetakse või eiratakse, ja millised mitte. Selle analüütilise protsessi abil õpitakse rahulduma lihtsate naudingutega elus, nendega, mida on kõige lihtsam saavutada ja mis ei nõua palju või üldse mitte valu. Siinkohal hakkavadki epikuuria tõelised viljad lõikuma. Parimad asjad elus on tasuta.
Iga eepose üks esimesi psühholoogilisi tegevusi on saada teadlikuks oma soovidest ja mis tahes valust või ärevusest, mida need võivad tekitada. Teine ülesanne on õppida nautima ja hindama lihtsaid asju, kui need on meie ees. Suurepäraseid sõpru, suurepäraseid toite ja värskendavaid jooke, majapidamist, fantastilist muusikat, meie looduslähedust, vaateid taevasse, mis (nagu Carl Sagan meile soovitas) peaksid meid alati alandama.
Head uudised
Epikurose sõnul on hea uudis see, et õnne on lihtne saavutada, kui me viljeleme õpetust. Ta nimetab tänulikkuse ja tugevate sõprussuhete vajadust fantastilise elu põhikomponentidena ning ei liigita mitte ainult soove, vaid eristab ka kineetilisi (hõivatud ) rõõme, mis tekivad siis, kui me rahuldame mingi soovi, ja katastemilisi (inertsed) rõõme, mis tekivad siis, kui meil ei ole mingeid soove, mida rahuldada, mida ta nimetab erandlikeks. Harvardi psühholoog ja õnnelikkuse kirjanik Dan Gilbert kinnitab Epikurose arusaamu, näiteks seda, kuidas olulised sidemed suurendavad oluliselt naudingute ja meeldejäävate kogemuste hulka, mida kogume kogu elu jooksul.
Ta kasutab teistsugust sõnastust: loomulik õnn on see, mida saavutame, kui me rahuldame soovid (epikuuria keeles kineetiline nauding), samas kui kunstlik nauding on see, mida me naudime sõltumata vajaduste rahuldamisest (katastemiline nauding). Kuna sünteetiline õnn ei nõua mingeid väliseid asju, seega on see parem, on see vaba olemise märk. Ta argumenteerib kunstliku naudingu kasuks, tuues näite loteriivõitjast ja paraplegikust, kes ilmutavad sarnast naudingu taset vastavalt aasta pärast loteriivõitu ja alajäsemete kaotamist.
Neid juhtumeid uurisid rõõmuga teadlased Brickman jt. Positiivses psühholoogias on nimetatud hedooniliseks jooksulintiks või hedooniliseks kohanemiseks: harjumuspärane õnnelik seisund, millesse me alati naaseme. Uuritakse meetodeid, et parandada kõrgusi, mis on iga inimese jaoks normaalsed. Gilberti teooriad on minu meelest epikureism teistsuguse pealkirjaga.
Pea meeles
Epikureuse õpetuse komponentide hulgas, millega filosoofid on läbi ajaloo kõige rohkem vaeva näinud, on katastemilise naudingu mõiste. Sageli väidetakse, et valu puudumine ei ole naudingu määratlus, kuid see ongi Epikurose õpetatud rõõmu kunst: et me peame õppima olema õnnelikud sõltumata välistest teguritest ja et katastemilist rõõmu on võimalik ja soovitav kasvatada filosoofiliste valdkondade kaudu. Tegelikult väidab Epikuros, et filosoofia tegelik eesmärk ongi tagada kannatuste lõppemine ja teha uhke, õnnelikuks,
meeldiv elustiil. Gilberti uurimus toetab katastemilist naudingut kui inimese õnne olulist koostisosa ja hakkab taaselustama Epikurose poolt algatatud ja Justinianuse poolt 1500 aastakümmet tagasi katkestatud diskursust õnnefilosoofiast. Samuti lisab ta meie õnne teadusele uusi kontseptsioone ja pakub isegi välja, et meil on vaimne immuunsüsteem, mis võitleb õnnetute meeleolude vastu. Gilberti järeldused koos heaolu käsitlevate uuringutega sellistes valdkondades nagu neuroteadus ja toitumine osutavad tänapäeva epikuurlastele õpetuse interdistsiplinaarse, praktilise taasalustamise suunas, mis on just see, mida me vajame, kui õpetusest tahetakse taas saada see revolutsiooniline, emantsipeeriv kultuurimootor, mis ta kunagi oli.
Lõppmärkus
Neljanda abinõuga seoses tuletas Epikuros meelde kehalise valu ajalist iseloomu. Me võime leida palavikku või kõhuvalu, kuid päevade jooksul võitleb meie immuunsüsteem. Krooniliste valude puhul harjub inimene mõne aja pärast nendega. Looduses ei kesta ükski seisund lõputult. Kõigi seisundite kaduvus on lohutuseks, kui me mõtleme sellele, millist valu nad tekitavad. Valu tõrjuv suhtumine nõuab distsipliini, kuid seda on võimalik kasvatada, kui oleme tähelepanelikud, distsiplineeritud ja tekitame meelekindlust, et kaitsta oma meelt. Siis on veel psühholoogilised valud ja ärevus. Need töötatakse läbi kognitiivse teraapia kaudu.
Otsus järgida Epikurost on otsus kaitsta oma meelt. On võimatu olla õnnelik, kui me ei suuda kontrollida oma viha ja teisi tugevaid emotsioone: me läheme ühest rahutusest teise ja ei maitse kunagi ataraksiat, mis tõlkes tähendab rahutust ja on parim küpsus, mida filosoof võib saavutada. Me elame düsfunktsionaalses tarbimisühiskonnas, mis on täis stressi ja neuroose, kus vähesed inimesed analüüsivad oma elu, enamikul on lühike tähelepanuvõime ja nad ei ole tavaliselt huvitatud oma pea distsiplineerimisest ja mõttetute soovide kontrollimisest. Kui õpetus on tuntud kui epikuurlased mõistavad seda, siis selgub, et inimesed tahavad tänapäeval meeleheitlikult filosoofiat. Epikureuse filosoofia lohutusest võiks veel palju muudki öelda. Ma jätan lugejatele üleskutse uurida Epikurose ja osaleda teiste ja iseenda filosoofilises diskursuses. Ma luban, et teie elu rikastub.